"Libahundi" Tiina tunneb ennast Eestis hästi
Kristiina Kangur
18. märtsil 2013 tõi Alatskivi lossis publikuni valiku hingeminevast Ristikivi luulest eesti näitleja Ene Rämmeld, muusikalisi vahepalu esitas pianist Jorma Toots. Rämmeldi sõnul tuletas see muusika talle meelde, mis tunne on olla kodumaal ja tõi näitlejale pisara silma.
Ene Rämmeld on eestlastele tuntud eeskätt filmiklassikast „Libahunt“, kus ta kehastas Tiina rolli. Rämmeldi näitlejakarjäär algas Ugala teatris 1965 ja jätkus külalisnäitlejana Paul-Erik Rummo „Tuhkatriinus“ ja Evald Hermaküla telelavastuses „Armastus, armastus“. 1981. aastal emigreerus näitleja Prantsusmaale, kus tema loominguline karjäär jätkus Pariisi teatrites ja kohvikutes eesti luuleloomingut tutvustades.
Kuidas juhtus nii, et sattusite Alatskivile?
See on täiesti juhuslikult tänu Marge Loikile, kes kutsus mind ja organiseeris esinemised. Igal pool on erinevad ka muusikud. Olen siiamaani olnud ainult koolilaste juures: Karksi-Nuias, Suure-Jaanis ja Viljandis, 2-3 koolis. Täna oli esimene kord täiskasvanute juures, ütleme, et publik ei olnud väga kerge.
Kas te käite tihti Eestis?
Jaa, päris tihti. Mõnikord käin isegi kolm korda aastas, kogu aeg on tegemist. Kirjutasin kolm raamatut ja praegu kirjutan neljandat. Mul on esinemisi Tallinnas, aga ma ei ole Eestis üldse ringi käinud. Nüüd olen kaua tahtnud just Eestis ringi käia.
Kust te saite idee raamatu kirjutamiseks?
See ongi see Ristikivi, koduigatsus. Kui elad Pariisis, siis mõtled Eesti peale ja kui oled Eestis, siis mõtled, miks nii kauaks oled siia jäänud. Eks kõigil naistel ole nii, teevad käsitööd. Ka mina tegin lapsena väga palju, aga hiljem hakkasin raamatuid kirjutama. Ehk on sellest rohkem kasu, sest käsitööd oskavad kõik teha. Ma siis teen midagi muud, millest jääks mingi jälg.
Kas te määratlete ennast rohkem prantslannana või eestlannana?
Ma olen ikka eestlane, kuigi mul on mõlema riigi passid.
Kas te peale Prantsusmaa ja Eesti ka mujal olete käinud?
Kanadas, Ameerikas, Austraalias, Saksamaal, Rootsis. Turistina Itaalias Firenzes, Tšehhis Prahas.
Kus on olnud teie arvates kõige meeldivam publik?
Seda on väga raske öelda. Kui olen luulet lugenud, siis on see alati minu poolt suur eneseületus, sest ma panen pealtvaatajad seisundisse, mida nad ei oota ja pole lootnud. Nad kas võtavad selle omaks või ei võta. Näiteks ükskord Viljandis olid lapsed hommikul unised kuid peale paari luuletust ärkasid üles. See oli üllatus, et järsku hakkasid nad mind kuulama ja neil oli huvitav. Nad ei tahtnudki ära minna.
Kas teil on mõni lemmiknäitleja?
Eestis on Ita Ever, kes on eesti teatri naisnäitleja algus ja lõpp. Kui poleks olnud Ita Everit, siis oleksin võib-olla jäänud siia karjääri tegema. Uskumatu fenomen on Ita Ever naisnäitlejana teatris.
Teile meeldib elamusi pakkuda. Milline on hea näitleja?
See on tohutult raske amet. Kui käin vaatamas kuskil teatris ja märkan, et näitleja ei võta selle kuupalga eest ennast kokku, siis olen pettunud. Kui ma lähen vaatama ühte tükki, mida ma tunnen, siis tahan sealt saada elamust.
Milliseks inimeseks te ennast peate?
Olen tavaline inimene. (Naerab.)
Mida ütlete Eesti publikule?
Eestlane ei ole metsmaasikas. See ongi meie vahe presidendiga, et tema sõi oma noorusajal banaane, apelsine ja mandariine. Mida tegime meie? Meie olime metsa all pikali maas otsimas neid maasikaid. Eestlane ei tohi olla üks ilus ja armas metsmaasikas, mille me kohe ära sööme ja võivad süüa ka vaenlased, kui oleme liiga toredad. Metsmaasikas on väga ilus väljend, aga selle napsavad kõik ära. Eestlane võiks olla kui üks tubli ja tore umbrohi, mis ei hävine. Umbrohust käivad läbi tuuled ja tormid, aga ta elab ikka edasi.
18. märtsil 2013 tõi Alatskivi lossis publikuni valiku hingeminevast Ristikivi luulest eesti näitleja Ene Rämmeld, muusikalisi vahepalu esitas pianist Jorma Toots. Rämmeldi sõnul tuletas see muusika talle meelde, mis tunne on olla kodumaal ja tõi näitlejale pisara silma.
Ene Rämmeld on eestlastele tuntud eeskätt filmiklassikast „Libahunt“, kus ta kehastas Tiina rolli. Rämmeldi näitlejakarjäär algas Ugala teatris 1965 ja jätkus külalisnäitlejana Paul-Erik Rummo „Tuhkatriinus“ ja Evald Hermaküla telelavastuses „Armastus, armastus“. 1981. aastal emigreerus näitleja Prantsusmaale, kus tema loominguline karjäär jätkus Pariisi teatrites ja kohvikutes eesti luuleloomingut tutvustades.
Kuidas juhtus nii, et sattusite Alatskivile?
See on täiesti juhuslikult tänu Marge Loikile, kes kutsus mind ja organiseeris esinemised. Igal pool on erinevad ka muusikud. Olen siiamaani olnud ainult koolilaste juures: Karksi-Nuias, Suure-Jaanis ja Viljandis, 2-3 koolis. Täna oli esimene kord täiskasvanute juures, ütleme, et publik ei olnud väga kerge.
Kas te käite tihti Eestis?
Jaa, päris tihti. Mõnikord käin isegi kolm korda aastas, kogu aeg on tegemist. Kirjutasin kolm raamatut ja praegu kirjutan neljandat. Mul on esinemisi Tallinnas, aga ma ei ole Eestis üldse ringi käinud. Nüüd olen kaua tahtnud just Eestis ringi käia.
Kust te saite idee raamatu kirjutamiseks?
See ongi see Ristikivi, koduigatsus. Kui elad Pariisis, siis mõtled Eesti peale ja kui oled Eestis, siis mõtled, miks nii kauaks oled siia jäänud. Eks kõigil naistel ole nii, teevad käsitööd. Ka mina tegin lapsena väga palju, aga hiljem hakkasin raamatuid kirjutama. Ehk on sellest rohkem kasu, sest käsitööd oskavad kõik teha. Ma siis teen midagi muud, millest jääks mingi jälg.
Kas te määratlete ennast rohkem prantslannana või eestlannana?
Ma olen ikka eestlane, kuigi mul on mõlema riigi passid.
Kas te peale Prantsusmaa ja Eesti ka mujal olete käinud?
Kanadas, Ameerikas, Austraalias, Saksamaal, Rootsis. Turistina Itaalias Firenzes, Tšehhis Prahas.
Kus on olnud teie arvates kõige meeldivam publik?
Seda on väga raske öelda. Kui olen luulet lugenud, siis on see alati minu poolt suur eneseületus, sest ma panen pealtvaatajad seisundisse, mida nad ei oota ja pole lootnud. Nad kas võtavad selle omaks või ei võta. Näiteks ükskord Viljandis olid lapsed hommikul unised kuid peale paari luuletust ärkasid üles. See oli üllatus, et järsku hakkasid nad mind kuulama ja neil oli huvitav. Nad ei tahtnudki ära minna.
Kas teil on mõni lemmiknäitleja?
Eestis on Ita Ever, kes on eesti teatri naisnäitleja algus ja lõpp. Kui poleks olnud Ita Everit, siis oleksin võib-olla jäänud siia karjääri tegema. Uskumatu fenomen on Ita Ever naisnäitlejana teatris.
Teile meeldib elamusi pakkuda. Milline on hea näitleja?
See on tohutult raske amet. Kui käin vaatamas kuskil teatris ja märkan, et näitleja ei võta selle kuupalga eest ennast kokku, siis olen pettunud. Kui ma lähen vaatama ühte tükki, mida ma tunnen, siis tahan sealt saada elamust.
Milliseks inimeseks te ennast peate?
Olen tavaline inimene. (Naerab.)
Mida ütlete Eesti publikule?
Eestlane ei ole metsmaasikas. See ongi meie vahe presidendiga, et tema sõi oma noorusajal banaane, apelsine ja mandariine. Mida tegime meie? Meie olime metsa all pikali maas otsimas neid maasikaid. Eestlane ei tohi olla üks ilus ja armas metsmaasikas, mille me kohe ära sööme ja võivad süüa ka vaenlased, kui oleme liiga toredad. Metsmaasikas on väga ilus väljend, aga selle napsavad kõik ära. Eestlane võiks olla kui üks tubli ja tore umbrohi, mis ei hävine. Umbrohust käivad läbi tuuled ja tormid, aga ta elab ikka edasi.
Mida saime teada Lähte kooli ajaloost?
imon Palu, Tartu Noortekogu
Darja Strelovskaja ja Piia Krela, Ülenurme Pere-ja noortekeskus
1688. aastast alustas Äksis tegevust ''mittesaksa'' kool, kus õppis seitse last. Õpetajaks oli kohalik köster. Seda kooli võib kaudselt pidada Lähte kooli eelkäijaks. Pärast Põhjasõda (aastal 1730) avati Äksis kihelkonnakool. Seal asus õppima kümme poissi ja õpetajaks oli kohaliku köstri poeg Jürgen. Tänu küla laienemisele ja mõisakooli võrgustikule elavnes Äksi külaelu. 1852. aastast tegutses Äksis kihelkonnakool kaheteistkümne õpilase ja ühe õpetajaga. Kogu Äksi kihelkonna peale oli 10 vallakooli 662 õpilasega.
1963. aastal lõpetas Lähte Keskkooli esimese lennu üheksa inimest. Toonane direktor oli Arvet Ansper. Lähte koolil on läbi aegade olnud veel mitmeid direktoreid: Peep Laanes, Alar Külm, Toomas Kink ning praegu istub direktoritoolil Üllar Loks. 1975. aasta esimesel poolel rajati kooli territooriumile internaat, milles leidsid koha nii kaugelt tulevad õpilased, kunstiklass kui ka tütarlaste tööõpetuse klass. 1985. aastal laiendati sportimisvõimalusi: ehitati kaarhall, maadlussaal ning riietusruumid.
1998. aastal valmis ühiselamu ,,euroremont“: remonditi tube ning lisandusid klassiruumid gümnaasiumi õpilastele. Samal aastal käivitus diferentseeritud õpe – avati humanitaarkallakuga meediaklass ja reaalkallakuga majandusklass. 2001. aasta kevadel lõpetas Lähte Ühisgümnaasiumi esimene meedialend. Valmis ka uus ja suurem spordihall. Paar aastat hiljem toimus kooli õppekorpuste põhjalik kapitaalremont.
Viimased uuendustööd Lähte koolis said teoks mullu, kui renoveeriti õpilaskodu ning valmis lausa uus õppekorpus, kus lisaks töö- ja tehnoloogiaõpetuse ruumidele on koha leidnud ka võõrkeelte klassid. Lisaks tegusteb uues hoones ka valla muusikakool ning Lähte raamatukogu.
Darja Strelovskaja ja Piia Krela, Ülenurme Pere-ja noortekeskus
1688. aastast alustas Äksis tegevust ''mittesaksa'' kool, kus õppis seitse last. Õpetajaks oli kohalik köster. Seda kooli võib kaudselt pidada Lähte kooli eelkäijaks. Pärast Põhjasõda (aastal 1730) avati Äksis kihelkonnakool. Seal asus õppima kümme poissi ja õpetajaks oli kohaliku köstri poeg Jürgen. Tänu küla laienemisele ja mõisakooli võrgustikule elavnes Äksi külaelu. 1852. aastast tegutses Äksis kihelkonnakool kaheteistkümne õpilase ja ühe õpetajaga. Kogu Äksi kihelkonna peale oli 10 vallakooli 662 õpilasega.
1963. aastal lõpetas Lähte Keskkooli esimese lennu üheksa inimest. Toonane direktor oli Arvet Ansper. Lähte koolil on läbi aegade olnud veel mitmeid direktoreid: Peep Laanes, Alar Külm, Toomas Kink ning praegu istub direktoritoolil Üllar Loks. 1975. aasta esimesel poolel rajati kooli territooriumile internaat, milles leidsid koha nii kaugelt tulevad õpilased, kunstiklass kui ka tütarlaste tööõpetuse klass. 1985. aastal laiendati sportimisvõimalusi: ehitati kaarhall, maadlussaal ning riietusruumid.
1998. aastal valmis ühiselamu ,,euroremont“: remonditi tube ning lisandusid klassiruumid gümnaasiumi õpilastele. Samal aastal käivitus diferentseeritud õpe – avati humanitaarkallakuga meediaklass ja reaalkallakuga majandusklass. 2001. aasta kevadel lõpetas Lähte Ühisgümnaasiumi esimene meedialend. Valmis ka uus ja suurem spordihall. Paar aastat hiljem toimus kooli õppekorpuste põhjalik kapitaalremont.
Viimased uuendustööd Lähte koolis said teoks mullu, kui renoveeriti õpilaskodu ning valmis lausa uus õppekorpus, kus lisaks töö- ja tehnoloogiaõpetuse ruumidele on koha leidnud ka võõrkeelte klassid. Lisaks tegusteb uues hoones ka valla muusikakool ning Lähte raamatukogu.
Meedialaagri esimene õhtu valmistas üllatuse
Hannes Haugasmägi – Ülenurme Pere- ja Noortekeskus
Vaatasime videost lavastust Jaan Tätte kirjutatud näidendist „Latern“. Selles loos kirjeldati noore kaunitari elu, kes soovib, et randa kantaks tema unelmate mees. Laine rullib randa kaks tünni, milles ühest tuleb välja noormees, kes on targem kõigist, ning teisest tünnist võlub end välja omakasupüüdlik jobu. Naine peab otsustama, kumma mehe ta endale valib. Nähes nende kahe kraaklemist, otsustab neiu, et tema ei taha neid kumbagi. Tegemist oli siis väga õpetliku, ning naljaka etendusega millega peaks rahule jääma nii noor kui vana. Mänguline etendus tõmbab kaasa ning teeb inimeste meeleolu heaks.
Autor Jaan Tätte on sündinud 1964 aastal ning ta on abielus Margit Tättega ning tal on kaks poega. Jaan on õppinud mitmes kõrgkoolis: Tartu Ülikooli bioloogia erialal, Tallinna Pedagoogilise Instituudi näitejuhtimise erialal ning Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris.
Vaatasime videost lavastust Jaan Tätte kirjutatud näidendist „Latern“. Selles loos kirjeldati noore kaunitari elu, kes soovib, et randa kantaks tema unelmate mees. Laine rullib randa kaks tünni, milles ühest tuleb välja noormees, kes on targem kõigist, ning teisest tünnist võlub end välja omakasupüüdlik jobu. Naine peab otsustama, kumma mehe ta endale valib. Nähes nende kahe kraaklemist, otsustab neiu, et tema ei taha neid kumbagi. Tegemist oli siis väga õpetliku, ning naljaka etendusega millega peaks rahule jääma nii noor kui vana. Mänguline etendus tõmbab kaasa ning teeb inimeste meeleolu heaks.
Autor Jaan Tätte on sündinud 1964 aastal ning ta on abielus Margit Tättega ning tal on kaks poega. Jaan on õppinud mitmes kõrgkoolis: Tartu Ülikooli bioloogia erialal, Tallinna Pedagoogilise Instituudi näitejuhtimise erialal ning Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris.
Ajakirjanduslaagri noored osalesid sporditunnis
Kaie Johanson – Lähte Ühisgümnaasium
Saali minnes valitses üldine ärevus. Poldud kindel, mis juhtuma hakkab. Mina olin paraku oma spordiriided maha unustanud ning lootsin, et me väga kõvasti sportima ei hakka. Õpetaja ilmus kuskilt saali kaugustest välja ja andis meile korralduse teha tiimid. Pärast sagimist oli olemas kaks 7-liikmelist segakonda. Järgmiseks ülesandeks oli panna võiskondadele nimed. Pärast kaua aega kestnud ajurünnakut tuldi välja Suva Soki ning Captain Morgan`iga. Kuna minu tiimi nimi kahjuks liiga keeruline oli, sai rühma nimeks Kapten.
Esimeseks ülesandeks: vaheldumisi mõlemal tiimil esitada erinevaid laule. Tublid sportlased olid ka head laululinnud, kuigi mõnel lõõritajal ehk kõiki sõnu peas ei olnud. Muidugi olin mina ka üks neist. Laule pidi väga kiirelt välja mõtlema ning kõigega sai palju nalja. Lauludeks näiteks „Põjamaa“, „Mesipuu poole“, „Ämblikmees ning ka riigihümn. Kuna mõlemad tiimid olid väga tasavägised jäi seis viiki 1/1.
Järgmiseks ülesandeks oli A4-paberist rebida ribasid ning moodustada neist kett. Sellega sai paremini hakkama Suva Sokk.
Edasi tuli pusle. Meile anti kuulsa sportlase poster, mille pidime kokku panema. Sellegi ülesandega sai kibekiirelt hakkama Suva Sokk. Hoolimata protestimisest teise tiimi poolt, läks punkt jälle neile.
Karjuse mängus pidid mõlemad meeskonnad tehema kolm paari, üks vahva sportlane pidi seekord välja jääma. Mäng seisnes selles, et oli üks lammas, keda karjus pidi läbi takistuste ehk siis tagurpidi kausside juhtima. Astuda neile peale ei tohtinud ning lambal oli sall tihedalt silme ees. Õpetaja andis meile aga ebaselged juhised, mille tagajärjel üks osalejatest mõõda saali sihitult ringi jooksis. Kadri Braun kommenteeris juhtunut sõnadega: „Naljakas oli vaadata“. Punkti me selle eest ei saanud.
Järgmises ülesandes pidi saalihoki kepiga palli slaalomis ümber kausside ajama. Tänu sellele, et Hannes võttis endale ühe tüdruku selga, võitis selle mängu tiim Kapten.
Järgmiseks ülesandeks oli moodustada kaks ussi, millel nii pea kui saba. Selleks pidid kõik üksteisest kinni võtma. Mängu eesmärgiks “ussi“ pea pidi ajama taga teise ussi saba. See mäng toimus väga kiirelt. Kuna üksteisest ei tohtinud lahti lasta astuti palju teiste varvastele. Asi lõppes sellega, et uss lagunes ning Kapteni meeskonna üks liige püüdis Suva Soki liikme saba kinni. Seisuks sai 4/3 Suva Soki kasuks.
Viimaseks ülesandeks tuli vedada palli kahe inimese vahel. Jällegi jäi üks liige üle. Palli veeti üksteist kallistades või siis nii, et üks meeskonnaliige hoidis teist enda süles. Sellegi võistluse võitis meeskond Kapten. Nii lõppes kogu üritus viigiga.
Saali minnes valitses üldine ärevus. Poldud kindel, mis juhtuma hakkab. Mina olin paraku oma spordiriided maha unustanud ning lootsin, et me väga kõvasti sportima ei hakka. Õpetaja ilmus kuskilt saali kaugustest välja ja andis meile korralduse teha tiimid. Pärast sagimist oli olemas kaks 7-liikmelist segakonda. Järgmiseks ülesandeks oli panna võiskondadele nimed. Pärast kaua aega kestnud ajurünnakut tuldi välja Suva Soki ning Captain Morgan`iga. Kuna minu tiimi nimi kahjuks liiga keeruline oli, sai rühma nimeks Kapten.
Esimeseks ülesandeks: vaheldumisi mõlemal tiimil esitada erinevaid laule. Tublid sportlased olid ka head laululinnud, kuigi mõnel lõõritajal ehk kõiki sõnu peas ei olnud. Muidugi olin mina ka üks neist. Laule pidi väga kiirelt välja mõtlema ning kõigega sai palju nalja. Lauludeks näiteks „Põjamaa“, „Mesipuu poole“, „Ämblikmees ning ka riigihümn. Kuna mõlemad tiimid olid väga tasavägised jäi seis viiki 1/1.
Järgmiseks ülesandeks oli A4-paberist rebida ribasid ning moodustada neist kett. Sellega sai paremini hakkama Suva Sokk.
Edasi tuli pusle. Meile anti kuulsa sportlase poster, mille pidime kokku panema. Sellegi ülesandega sai kibekiirelt hakkama Suva Sokk. Hoolimata protestimisest teise tiimi poolt, läks punkt jälle neile.
Karjuse mängus pidid mõlemad meeskonnad tehema kolm paari, üks vahva sportlane pidi seekord välja jääma. Mäng seisnes selles, et oli üks lammas, keda karjus pidi läbi takistuste ehk siis tagurpidi kausside juhtima. Astuda neile peale ei tohtinud ning lambal oli sall tihedalt silme ees. Õpetaja andis meile aga ebaselged juhised, mille tagajärjel üks osalejatest mõõda saali sihitult ringi jooksis. Kadri Braun kommenteeris juhtunut sõnadega: „Naljakas oli vaadata“. Punkti me selle eest ei saanud.
Järgmises ülesandes pidi saalihoki kepiga palli slaalomis ümber kausside ajama. Tänu sellele, et Hannes võttis endale ühe tüdruku selga, võitis selle mängu tiim Kapten.
Järgmiseks ülesandeks oli moodustada kaks ussi, millel nii pea kui saba. Selleks pidid kõik üksteisest kinni võtma. Mängu eesmärgiks “ussi“ pea pidi ajama taga teise ussi saba. See mäng toimus väga kiirelt. Kuna üksteisest ei tohtinud lahti lasta astuti palju teiste varvastele. Asi lõppes sellega, et uss lagunes ning Kapteni meeskonna üks liige püüdis Suva Soki liikme saba kinni. Seisuks sai 4/3 Suva Soki kasuks.
Viimaseks ülesandeks tuli vedada palli kahe inimese vahel. Jällegi jäi üks liige üle. Palli veeti üksteist kallistades või siis nii, et üks meeskonnaliige hoidis teist enda süles. Sellegi võistluse võitis meeskond Kapten. Nii lõppes kogu üritus viigiga.